Supervision, Mentorship and Peer Networks: How Estonian Early Career Researchers Get (or Fail to Get) Support

The paper analyses issues related to supervision and support of early career researchers in Estonian academia. We use nine focus groups interviews conducted in 2015 with representatives of social sciences in order to identify early career researchers’ needs with respect to support, frustrations they may experience, and resources they may have for addressing them. Our crucial contribution is the identification of wider support networks of peers and colleagues that may compensate, partially or even fully, for failures of official supervision. On the basis of our analysis we argue that support for early career researchers should take into account the resources they already possess but also recognise the importance of wider academic culture, including funding and employment patterns, and the roles of supervisors and senior researchers in ensuring successful functioning of support networks. Through analysing the conditions for the development of early career researchers – producers of knowledge – our paper contributes to social epistemology understood as analysis of specific forms of social organisation of knowledge production

Tehisintellekt meditsiinis – eetilised ja ühiskondlikud aspektid

Tehisintellekti arendused ja rakendused tervishoius on saamas üha suuremat tähelepanu ning sellega on seotud nii palju ootusi kui ka omajagu probleeme. Artiklis on keskendutud eetiliste ning ühiskondlike väljakutsete selgitamisele meditsiini ja tehisintellekti kokkupuutepunktides. Kõigepealt on tutvustatud mõningaid juba toimivaid lahendusi ning toodud esile tervishoiu valdkondi, kus tehisintellekt tulevikus suuremat rolli mängida võiks. Sellised on peale kliinilise meditsiini ka teadusuuringute, rahvatervishoiu, tervishoiusüsteemi haldamise ning planeerimise valdkond. Seejärel on arutletud väljakutsete üle, mis seotud tehisintellekti rakenduste võimalike ühiskondlike ning meditsiinieetiliste aspektidega. Lähemalt on käsitletud andmekaitse ja privaatsuse küsimusi, nn musta kasti probleemi, vastutuse ja kallutatuse küsimusi, masina moraali ning arsti-patsiendi suhte tulevikku tehisintellekti valguses

Psühhosotsiaalsed ja eetilised väljakutsed tervisealases kriisisituatsioonis: eesliini tervishoiutöötajate hinnangud ja kogemused COVID-19-pandeemia esimese laine näitel

Taust ja eesmärgid. COVID-19-pandeemia on üleilmselt esitanud rahvatervise olukorra hoidmiseks tervisealaseid, tervishoiupoliitilisi ja sotsiaalseid väljakutseid. Lisaks on pandeemia kaasa toonud ka selliseid psühhosotsiaalseid ning eetilisi dilemmasid, millega sel viisil pole tervishoiuasutused ja -töötajad pidanud varem tegelema. Artikli eesmärk on analüüsida eesliini tervishoiutöötajate arvamusi ja kogemusi nende väljakutsete lahendamisel pandeemia ajal.Metoodika. Andmete kogumiseks kasutati kombineeritud meetodit: kvantitatiivsele veebipõhisele küsimustikule vastas 220 ning kvalitatiivsetele poolstruktureeritud süvaintervjuudele 8 eesliini tervishoiutöötajat. Andmeanalüüsis kasutati kirjeldavat statistikat ja kvalitatiivset sisuanalüüsi.Tulemused. Enamik vastanutest tundis ennast oma kliinilises rollis enesekindlalt, kuid enesekindlus võib võimaliku ressursipuuduse tõttu sõltuda olukorrast. Peamised stressiallikad olid mure lähedaste ja ressursside nappuse pärast, vähesed teadmised COVID-19 kohta, kiiresti muutuv olukord, suur töökoormus ja isikukaitsevahendite puudus. Seetõttu peeti edaspidi vajalikeks meetmeteks detailsemate triaažijuhiste väljatöötamist, töötajate vaimse tervise toetamist ning kommunikatsiooni parendamist. Eetilise ohuna toodi välja suurenev tervisealane ebavõrdsus ning kriisiaegse rahvatervishoiueetika reeglite vastuolud patsiendikeskse kutse-eetikaga.Järeldused. Eetiliste otsuste tegemist toetavad täpsemad triaažijuhised, vaimse tervise tugi ning tõhusam sise- ja väliskommunikatsioon

Halbade uudiste edastamine patsientidele: tõerääkimise uuring Eesti arstide ja õdede seas

Taust ja eesmärgid. Tervishoiutöötajate hoiakud ja praktika halbade uudiste edastamisel patsientidele on meditsiiniajaloos muutunud. Alates 20. sajandi keskpaigast on patsiendi õigus saada teada teda ennast puudutavat meditsiinilist teavet kujunenud järk-järgult üheks meditsiinilise suhtluse eetika alustalaks. Uuringu eesmärk oli selgitada välja Eesti tervishoiutöötajate (arstid ja õed) seisukohad patsiendi teavitamisel tema terviseseisundiga seotud halbadest uudistest. Selliseid uuringuid on maailmas – eelkõige arstide hulgas – korraldatud alates 1960. aastatest, Eestis toimus uuring esimest korda.Metoodika. Veebipõhised küsitlused survey.ut.ee keskkonnas viidi läbi 445 tervishoiutöötaja (86 arsti ja 369 õde) hulgas ajavahemikul maist septembrini 2019. Andmeanalüüsiks kasutati SPSSi ja MS Exceli tarkvara. Küsimustikke oli võimalik täita nii eesti kui ka vene keeles.Tulemused ja järeldused. Eesti tervishoiutöötajad austavad patsiendi õigust saada enda kohta käivat teavet ka siis, kui tegemist on raske ja keerulise juhtumiga, näiteks lõppstaadiumis ravimatu haigusega (sellega nõustus 92% vastanud arstidest, ükski ei eitanud). 36% õdedest vastas samuti jaatavalt ning 41% piirduks teabe jagamisel sellega, mida patsient ise küsib. Seega võib järeldada, et Eesti tervishoiutöötajad järgivad patsiendi autonoomiat austavat meditsiinikultuuri. Samas mõjutavad patsiendile antavat teavet mitmed asjaolud. Üldiselt ei võeta halbade uudiste edastamisel arvesse patsiendi sotsiaalset ega religioosset tausta, küll aga patsiendi arusaamisvõimet, emotsionaalset seisundit ja eelistusi. Arstide vastustest ei ilmnenud hoiakute ebasümmeetriat. Enamik vastanud tervishoiutöötajatest näeb vajadust selleteemalise koolituse järele